Talv möödus ilma ühtegi sissekannet tegemata. Ega midagi erilist ei toimunud ka. Suusareisil käisime seekord Schladmingis (MM keskus 2013). Ka taliööbimine Kloostrimetsas koos Hannesega sai ära korraldatud. Korralikud murdmaarajad Pirital sõideti sisse alles märtsi alguses - kuigi detsembris sai juba enam-vähem radadel sõidetud.
Kui kalender näitas juba kevadet, siis ilmad olid veel ikka mõnusalt talvised. Õigupoolest need kõige käredamad pakased sattusid isegi märtsikuusse. Kuna Päike käis juba piisavalt kõrgelt, siis selline kooslus - korralik lumi + märtsipäike tekitasid taaskord mõnusa ilma, et võtta ette üks suusaretk soo peal. Kuna Kairel oli koolitus, siis käis Joonas lastega kolmekesi äraproovitud Pikklaugas - Paukjärve retkel. Nagu tavaks oli Joonas vedur, Gerli kelguga järel ja siis omakorda Hannes nööri otsas suuskadel. Kui pildid peal on näha, et Joonasel oli kott seljas, siis tegelikult sai enamik distantsi läbitud selliselt, et seljakott oli kelgu peal. See tekitas Gerlile ka mugava seljatoe. Paukjärve ääres tegime lõket ja lõunasöök oli seekord kahekäiguline - supp pluss mustikakissell muffinitega. Kuigi Paukjärve ääres kohtasime ka mõnda inimest, siis soo peal ei näinud kedagi, ka jälgi RMK raja peal praktiliselt polnud. Kurss oli meil sedavõrd otse üle soo, et vahepealset vaatetorni ei märganudki.
Piltide ja videote tegemine endast oli muidugi üsna tülikas - st lapsed eriti ei tihanud passida kui tuli natuke edasi sõita, gorillapod koos fotokaga püsti panna, intervallomeetriga miski arv kaadreid ja start delay paika saada (et jõuaks ise tagasi pildile ja teha mingi seeria korraga) ning sõita siis tagasi kelgu juurde ja head nägu teha. Video peal on seetõttu ca 25 seki algusest ära trimmitud. Mis kelgu vedamisse puutub, siis see oli tegelikult raskem kui video peal tundub - antud kohas oli hea kõva lumi ja sile maa ning suusk lippas hästi. Mõnel puhul kippus sulalumi suusa all pakkima ning üle järvede sõites tuli peale väikest laskumist teiselt poolt jällegi killavoor üles tõmmata. Nööri kinnituse panin tagasiteel karabiiniga püksirihma tagumise poole külge, ka see ei olnud päris mugav, kuna analoogselt palja nööriga oli püksirihm piisavalt kitsas, et hakkas lõpuks puusakonte soonima. Kui kott oli seljas, siis seljakoti vöörihm tagas mõnusa polsterduse (nagu pildil), aga seda versiooni ma ei kasutanud, kuna pidamist oli küllaga ja lisaraskust selga polnud vaja. Ükskord varem sai proovitud ka versiooni, kus sama kelk oli kinnitatud seljakoti (mis tegelikult on fotokott F-Stop Satori) lisakinnitus aasade külge. Kloostrimetsa vahel väiksemast künkast alla lastes juhtus aga nii, et mina laskusin ühelt poolt puud ja kelk otsustas libiseda teiselt poolt. Tulemuseks oli väga järsk käsipidur kelgu poolt, mis tõmbas mu laskumisel kohe pikali ning seljakoti kinnitusaas peaaegu eemaldus koti küljest. Seetõttu seda kinnitusversiooni olen hiljem vältinud. Kelk ise on K-Rautast ostetud suuremat sorti alus, mis on tegelikult üsnagi raske. Probleemiks on minu arvates selle kelgu põhjasooned, mis on liiga kitsad ning vajuvad lumme nii, et kelgu põhi moodustab ka libisemispinna ning seega ka päris suure hõõrdetakistuse.
