reede, 24. veebruar 2017

Paukjärve suusaretk

Vabariigi aastapäeval tegi Joonas koos Gerli ja Beritiga väikese väljasõidu Kõrvemaale. Hannes oli sunnitud koju jääma ja uurimustööd kirjutama. Ilm oli superhea - väike miinuskraad ning kohatine lumesadu vaheldus ereda päikesepaistega.
Joonas sõitis suuskadel, lapsed olid sabas igas eri versioonis.
Versioon 1: Berit istus koos seljakotiga kelgus ja Gerli oli suuskadel kelgu sabas. Ei toiminud hästi kuna Beritile ei meeldinud, et kelk sattus kohati üsna kreeni küngaste vahel.
Versioon 2: Berit oli seljakotis Joonase seljas ja Gerli oli suuskadel kelgu sabas. See ka hästi ei toiminud, kuna kelk jäi üsna kergeks ja rong venis üsna pikaks, kusjuures vahelüli oli üsna ebastabiilne.
Versioon 3: Berit oli seljakotis, Gerli Joonase sabas ja vedas tühja kelku järgi. Gerli jaoks oli kelgu vedamine siiski üsna ebamugav.
Versioon 4. Gerli võttis oma suusad kelgule ja Beriti oma sülle ja istusid mõlemad kelgus. Joonas võttis kelgult magamistkoti ja toppis seljakotti. Selliselt kulgesime lõpuks Paukjärveni. Raba pealt torni suunas mäkke ronimisega sai Joonas pulsi korralikult punasesse, kuna ühe käe otsas oli kelk lastega ja teise otsas rippusid pikad suusad. Riietus oli kogu kulgemise vältel - merino pika varukaga alussärk ja õhuke fliis. Isegi kohatine tuul raba peal ei ajanud jopet selga ajama. Püksid: voodriga Fjällravenid. Need osutusid üsna mugavaks välja arvatud kohad kus pidi üsna pingutama - hakkas palav. Jope sai selga visata vaid lõunapausi ajal.
Söögipaus koosnes meie tavamenüüst: Veiselihaga värskekapsa borš. Õnneks oli just sadanud värsket lund, millest oli hea vett sulatada, järv oli paksu jää all. Magustoiduks mustikakissell ja präänikud. Rahvast oli platsil päris palju. Lõke oli üles seatud ja inimesed sussitasid sellel vorstikesi ja vahukomme.

Tagasiteel, kui olime roninud üle mäe teisele poole raba peale, siis seadsime sisse kulgemise versiooni nr. 5. Gerli puges koos Beritiga magamiskoti sisse ja jäid kahekesi kelgu peal magama. Joonas kinnitas Gerli suusad seljakoti külge. Tagasiteel tundus liikumiskiirus natuke suurem, kuna ei olnud enam sunnitud pause (va. mõned piltide tegemiseks). Trassi sai ka valitud selliselt, et ei kulgeks laudtee peal vaid pigem selle kõrval. Kuna lund oli suhteliselt vähe, siis laudtee oli ülejäänud maapinnast kõrgemal ja kelk ei püsinud sellel horisontaalselt. Lihtsam oli kulgeda selle kõrval ja natuke kaugemal, valides siledamaid kohti põõsaste vahel või järvede peal.

Track