11.11.
Lennuk väljus Tallinnast 16.30 (planeeritud aeg oli 16.15).
Maandumine
Aeropuerto de Tenerife Sur 20.30. Kellaaeg on Eestiga võrreldes -2h. Asjatoimetustega läks lennuväljalt minema saamisega tükk aega. Kõigepealt vajas ambulantsi abi lennukis vanem naisterahvas, kelle tõttu ei lastud kõiki korraga lennukist välja. Autorendi tüüp oli ka pikalt peldikus, kelle tõttu passisime CICAR leti taga ca veerand tundi. Õnneks oli neil tellitud Opel Meriva asemel pakkuda sama hinnaga (229€, 6päeva) Volvo V50, millel on tuntavalt suurem pagasnik, kuhu meie nodi ilusti sisse mahtus. Saime minema ca 21.30. Enne kümmet olime juba Los Christianoses, kus passisime veel 25min enne kui majavalvur tuli ja meile apartemendi võtmed andis. Pakkisime lahti ja kiirelt magama.
12.11. Masca päev
Hommikul ei olnud suurt plaani tehtud. Välja vaadates tundus ilus ilm ja otsustasime Masca orgu minna. Samas tiirutasime linnas liiga kaua ringi otsides priimusele gaasiballooni ja püüdes bronnida paati tagasisõiduks Masca rannast. Kuna jõudsime suht hilja Los Gigantesesse, siis oli seal vastuseks, et laevad on juba täis ja tõenäoliselt me ka ei jõuaks viimase laeva peale. Suht lambist otsus oli see, et põrutasime ikkagi mäe otsa ja hakkasime sealt oru põhja poole kulgema, lootes, et mõni laev meid ikka peale võtab...
Gerli oli seljakotiga seljas, tal polnud eriti häda midagi. Hannese jaoks oli rada suhteliselt raske. Tal pidi hoidma käest kinni, et mitte igal sammul koperdada. Samas oli tal väga huvitav kivil-kivile hüpata. Mida allapoole me kulgesime, seda kahtlasemaks sai tõsiasi, et me ei pruugi laevale jõuda. Ühes punktis pidasime siis kinni ja tuli teha otsus, kas hakata minema kohe üles tagasi või minna ikkagi alla välja ja loota laevale pääsemist. Olime siis kulgenud ca 2,5h. Tuginedes meile vastutulijatele ja meist möödujatele oli alla minekut veel ca 1h. Meie puhul võis arvestada ca 1,5h. Suhteliselt kasutuks osutus ka gps (Garmin eTrex) asukoha määramisel. Muidu hästi toimiv mudel ei suutnud satelliite leida sügavas orus ning asukoht hüppas suures ulatuses siia-sinna. Arvestades meie kulgemise tempot oli alla jõudmine selline 50/50 variant ja laeva piletit meil ka käes polnud, siis otsustasime pöörata kohe otse ümber ja minna üles tagasi. Õnneks ei kujunenud ülesminek nii vaevaliseks kui esialgu tundus. Ka Hannes pidas hästi vastu ning tegi raja läbi täitsa omal jalal. Ühes punktis õnnestus meil teha ka ehtsat mägironimist. Olime raja valikul teinud väikse möödalaskmise ning liikusime oru põhjas nö „valel kaldal”. Kuna ei viitsinud jälle kõrgust kaotada ja allapoole kulgeda, tegime väikese shortcuti ja kulgesime üles otse vertikaalis. Koog Gerliga üles jõudes õnnestus Joonasel vöö pealt alla kukutada raadiosaatja. Õnneks jõudsime jälgida maandumise asukohta ja Joonasel oli siis võimalus teha veel üks alla-ja-üles ots (ilma ballastita, õnneks). Ilm oli kogu päeva soe ja päikesepaiseline.
13.11 El Teide
Saime reisukodust minema kl 9:04. Võtsime suuna Teide peale (blogi pildil on Teide mägi). Täiesti ebatavalisel kombel oli Teleferico (25€ üles-alla) juures vähe inimesi, seetõttu saime väga kiirelt mäe otsa. Ilmar võttis ühe otsa pileti (12,50€) ning hakkas üles jõudes matkarajal tammudes allapoole seiklema. Päris Teide tipp on gondlijaamast ca 200m ülespoole, aga sinna niisama ei lasta. Peab olema spets luba, mida kontrollis väravavalvur. Kuna meil seda ei olnud, siis tegime väikese tiiru viewpointi suunas, tegime kohustuslikud klõpsud ja sõitsime alla tagasi. Ilm üle 3000m oli üllatavalt soe, paras oli kulgeda lühikeses vormis. Pilved olid ca 1500m peal, üleval säras päike.
Teide mägi, 3718m, on kogu Hispaania kõrgeim tipp.
Gondlijaamast sõitsime edasi Puerto de la Cruzi suunas. Jalutasime linnapargis ja sõitsime paari tunni pärast tagasi Teide kraatrisse, kus korjasime Ilmari peale. Ta oli vahepeal 11,4km mäest alla matkanud (1500m vertikaalis). Kui päeval oli ilm ilus ja päikesepaisteline, siis kella 16.30 paiku laskus kraatrisse suur udupilv ja ilm kiskus ka külmemaks. Pidades endid küll suurteks matkajateks „õnnestus” Kairel ja Joonasel kogeda ka miskit sorti kõrgmäestikuhaigust. Kuna hommikul kihutasime mere kõrguselt otse 3500m peale, siis andis mingil hetkel peavalu tunda. Tundub, et sellistel vetikaalsetel kulgemistel on väike aklimatiseerumise laager asja eest.
14.11 Lebotamise päev
Ilmar ja Kaire käisid hommikul turul, Joonas lastega möllas rannas. Peale lõunat vedelesime Parque Tropical II basseini ääres ja lugesime ajalehti. Ca 3 paiku otsustasime autoga natuke ringi sõita ja tutvuda, kus asuvad kohalikud teemapargid. Konstanteerisime fakti, et Jungle Parki võiks külastada. Kuna kell oli juba suhteliselt hiline ning lapsed jäid autos magama, siis sõitsime alla tagasi oceanico äärde, kus Ilmar ja Joonas tegid väikese snorgeldamise retke kohaliku clifi ääres. Kohtasime krabisid ja kalu igast sorti. Vesi oli 23C. Ilmar avastas, et (vist) rannas kadus ära tema rahakott, kus oli sees kogu kaasasolev raha, ID-kaart, jne. Raha oli (kahjuks) selleks hetkeks suhteliselt vähe kulutatud.
15.11 Loro Park
Sõitisme lääne poolt tiiruga põhjarannikule. Ilm kiskus erinevalt lõunapoolsest küljest vihmale. Kohustuslikud klõpsud Draakonipuu juures. Kaire külastas lastega ka Liblikate maja (8.50€, Hannes 5€). Edasi sõitisme Puerto de la Cruzi suunas Loro pargi poole. Loro autoparkla 2.40€, sissepääs adult 32€. Pargis kulus üsna palju aega huvitavate showde vaatamisele (merilõvid, delfiinid, vaalad) ning kogu pargile ei jõudnudki ühe päevaga tiiru peale teha.
Ilmar käis hommikul läbi kohalikust politseijaoskonnast, kust talle anti paber millega lennuki peale lastakse. Peale lõunat vallutas meie kodu kähistel oleva Guaza mäe (429 m).
16.11 Külastasime Jungle Parki (24€ adult) Arona lähistel. Tegemist oli ka loomapargiga analoogselt Lorole. Vaatasime papagoide šõud. Pargis oli ka huvitav seiklus- ja bobirada. Bobisõitu ei teinud (4€), aga Joonas lastega läbis edukalt seiklusraja.
Ilmar võttis ette matkaraja Arona-Adeje. Distants kujunes ca 20km päris tõsist tammumist.
17.11
Hommikul põikas Ilmar sisse kohalikku politseijaoskonda. Ning oh üllatust! Suures turistide rahakottide virnas leidus ka tema oma. Id-kaart ja autojuhiload olid ilusti olemas. Üks pangakaart oli siiski prooviks ära võetud.
Läksime kõik matkama Itonche kanjoni lähistele. Kuna valisime vale matkaraja, siis jõudsime väga ilusa vaatekohani, mis lõppes kõrge seina ja edasipääsmatu rajaga. Auto juurde tagasi tulles väsisid lapsed ära ja me uut marsruuti ei hakanud ette võtma. Istusime autosse ja sõitsime tagasi koju. Joonas ja Ilmar läksid snorgeldama koduranda, mis osutus väga huvitavaks. Laavavool merre oli kujundanud väga huvitavad veealused koopad, mis olid veepinnalt hästi näha. Kalasid oli ka igat sorti mida taga ajada. Hiljem jalutasime rannas ja lapsed käisid ka ujumas.
18.11
kl 5.20 autosse ja lennujaama. Lennuk väljus 7.10 (graafiku järgi kl 7)
Öösel vastu tänast katsetasime Hannesega väliööbimist Kloostrimetsas oma salakohas. Laadisin kogu seljakoti täis magamiskotte ja -aluseid ning telgi muidugi ka. Tingituna selle talve suurest lumerohkusest oli kohustulik lisavarustus ka lumelabidas. Eelmisest aastast oli negatiivne kogemus kui telk sai visatud otse paksule lumele ning sisse hüpates see väga ebameeldivalt ära vajus. Nüüd siis sai paks lumi alt ära visatud ja pind oli hoopis siledam/mugavam. Magamiskotte oli meil kokku 4 tükki. 2 välimist panime lukuga kokku üheks (suvised, Comfort level +7C...+10C). Hannes magas omakorda hea Vaude koti sees (Comfort +3C...-2C). 
Minul oli mingi suvaline Rimi kott. Öösel hakkaski mul mingi hetk külm ja tõmbasin suusapüksid jalga. Eks telk on ka selline, mis pole otseselt taliööbimiseks mõeldud, aga tuule ja suure lumesaju (mis öösel oli päris tuntav) peab kinni. Vastavalt Suunto kella logile oli kõige madalam temperatuur telgis hommikupoole (-7C).
