Aegna dessant

Nädalavahetusel tegime sõpradega matka Aegna saarele. Kuna ilm oli üsna tuuline ja Gerli natuke tõbine, siis Kaire jäi temaga mandrile.

Alustasime Rohuneemest (surfarite parklast) ja jalutasime otse üle jää Aegna sadama suunas. Osa grupi liikmetest kasutasid liikumiseks murdmaasuuski. Kuna jää oli üsna sile ja puhus ka paras taganttuul, siis oli minek päris eduline.
Aegna saarel oli ka teisi matkajaid ja seetõttu olid rajad ilusti sisse tambitud. Siiski oli suuskadega liikumine märksa edulisem, kuna ilma astudes kippus jalg tihti lumme vajuma.
Jalutasime piki Tagamaa teed Põhjasadama suunas, kus tegime ka supipausi.
Tagasiteel liikusime piki Külaniidu teed Looduskeskuse suunas. Sealt võtsime suuna Lõunaranda, kust liikusime juba jälle merejääle. Marsruudil möödusime ka Kräsuli saarest, mida mõned suusatajad ka "ära võtsid". Viimsi ps tipus oli üsna sile merejää, mille peal saanuks ka hästi uisutada.
Uisutajate asemel kohtasime aga bemmimehi, kes jää peal driftimist praktiseerisid. Autodesse tagasi linna poole sõites tegime ka Viimsi spaa külastuse, kus sai päeva jooksul tuules kangeks muutunud konte leotatud.
Aegna saare matkarajad on väga hästi tähistatud ning netis on ka hea info kaartide ja tutvustavate materjalide näol: www.aegna.ee

Track

Jäljelogiga juhtus järgmine teema: Kuna mu Nokia E52 oli remondis, siis koukisin sahtlipõhjast välja vana hea Magellani. See siis tilpnes matka ajal mul fotokoti küljes. Mingil hetkel juhtus aga selline lugu, et koti külge jäi tilpnema ainult patarei compartmenti tagakülg (see hoidis siis kruviga kogu ülejäänud gps-i). Õnneks kõndis Ando minust tagapool ja leidis täitsa lambist lume seest üles ka ülejäänud seadme. GPS küll töötas ilusti edasi aga kuna patareid ja kontaktid olid toredalt lumised ja märjad, siis otsustasin selle igaks juhuks välja lülitada ja kuivama jätta. Tagantjärele mõeldes sai konstanteeritud fakti, et see kruviga kinnitus kerib ennast lõpuks lahti kui seade sihitult vöö küljes tilbendab.

Logi näitas 7,1km ja üle mere tagasi oli veel 3,5 km(mõõdetud kaardilt). Kokku siis 10,6km

Marilleva, Itaalia 29.01-05.02.2011

29.01. Laupäev.
Lennuk kl 7.30 Estonian Air Tallinn-Milano. Suusakott 20€ ots.

Seekord siis selline pere-suusapuhkus: Kaire ja Joonas lastega ning Jüri oma tütre Kadri-Anniga. Transpordiks lennuk ja lennujaamast airport-transfer MB Viano.
Suusad kinnitasime otse katuseraami külge ja pakid viskasime pagassi. 6 inimest + driver mahtusid lahedalt.

Maandusime kl 9.30 Milanos. Peale natukest ajaveetmist pagasiootamisel saime Malpensa lennujaamast minema kl 10.15. Taksojuht Lorenzo tönkas ainult itaalia keelt.

Tundus, et ta ei olnud turiste mägedesse sõidutanud, sest ta sõitis navi juhendusel (mis teda 2x täiesti võssa juhtis). Airport transfer edasi-tagasi 714€.
Marilleva 1400-sse jõudsime kl 14:00. RCI reception office oli tol hetkel suletud, seetõttu viskasime asjad oma toa ukse taha, võtme saime kätte natuke enne kl 1500 ja siis saime kolida oma apartementi (Sole Alto).

Õhtupoolikul tutvusime piirkonnaga, Joonas ja Jüri käisid poes ja ostsid õlled ja muud kraami. Meie hotell asub otse mäe nõlva peal ca 1500m peal. Nagu nimigi ütleb on Marilleva 1400 keskus allpool koos liftijaamade ja poodidega. Seetõttu on võimalik keskusega ühenduda: a) Suuskadega alla ja suusalifiga üles. b) Meie hotelliku eest sõidab väike buss iga 15 min tagant, mis siis huvilisi alla või üles sõidutab. Esimene variant on väga mugav, kuna rada läheb otse suuskade hoidla kõrvalt. Teist varianti pruukisime lastega liikudes. Hotellikompleksis on ka väike ujumisbassein (hinna sees), kus peale mägede vallutamist saab oma konti leotada. Hoonete arhitektuuri silmitsedes jäi mulje, et kogu kompleks on ehitatud kuskil 70-ndatel. Täpselt samasuguse välisfassaadiga (küll teist värvi) on eesti inimesed tuttavad endise ETKVL-i hotelliga Tallinnas Narva mnt-l, mis nüüdseks on moderniseeritud. Kuigi välisilme on Sole Alto hotellil selline nagu ta on, siis apartemendis oli kõik vajalik olemas. Voodikohti oli kahel korrusel max 8-le inimesele.

30.01. Pühapäev

Joonas sõitis pool päeva oma radu, teises pooles püüdis natuke Hannesega tegeleda. Kuna Hannesele eriti õpetussõnad ei mõjunud, siis Joonas sõitis temaga gondliga üles ja kulges vaikselt mööda punast rada alla. Pikalt alla sahka lastes ja Hannest oma jalge vahel hoides said põlved ikka väga hullu vatti. Mäe peal pidi mitu korda pidi puhkama.

Jüri jagas Kadri-Annile õpetust Marilleva pugla mäel. Õhtul käisime kõik ujumas. Ujula kasutamine oli hotelli hinna sees.

31.01. Esmaspäev

Kaire sõitis Marilleva-Folgarida mäed läbi. Jüri ja Kadri-Ann triikisid Marilleva ülemise otsa siniseid radu. Joonas sõitis lastega gondliga mäe peale, kasutades Hannese piletit, mille eest tuli välja käia vaid deposiit 5€ (kui adult pilet olemas).

Mäpiletist veel niipalju, et saime kerge tünga, kuna arvasime end hästi itaalia keelt tundvat. Lolli peaga sai võetud Marilleva-Folgarida pilet+1 päev Madonnas. Oleks pidanud võtma siis a) ainult Marilleva-Folgarida või b) SuperSkiRama, kus olid mõlemad piirkonnad sees. Ühesõnaga, selleks, et hiljem ka 1 päev Madonnasse saada tuli 22€ välja käia. Hiljem aega surnuks lüües leidis Joonas ka inglisekeelse bukleti, kus see info oli lollidele turistidele (s.t non italianodele) selgeks tehtud.

6 päeva Marilleva-Folgarida 176€
6 päeva SuperSkiRama 224€

01.02. Teisipäev

Joonas sõitis Madonna di Campiglio nõlvad läbi. Jüri ja Kadri-Ann triikisid Marilleva-Folgarida nõlvu. Kaire möllas lastega reisukodus.

Tundus, et Marilleva-Folgarida on mingi piirkonna põhiline Ski Scuola, kus juba lasteaia rühmade kaupa on jõnglased nõlvadel. No neid oli ikka iseäranis palju. Tõenaöliselt teema selles, et ka nõlvad olid lastele parajad.

02.02. Kolmapäev
Tegime fotosessiooni päeva. Hommikul sõitsid Kaire, Jüri ja Kadri-Ann Monte Vigo otsa. Joonas sõitis hiljem mudilastega suusabussikuga gondlijaama. Ca kl 11 tõi Jüri Kaire käest mäepileti Joonasele alla vastu ja siis Joonas koos laste ja Jüriga sõitsid mäe otsa. Kuna gondel ei viinud päris tippu siis oli vaja ka tooliga sõita. Hannesele lükkasime siis suusad alla ja Gerli magas seljakotis. Sai hakkama küll sedamoodi. Hiljem tipust alla gondlijaama tulles sai Jüri ka proovida Hannese pidurdamist oma jalge vahel. See oli ikka päris karm. Kuigi nõlv oli suhteliselt lauge (märgistus oli siiski punane). Joonas kulges suuskadega ja Gerliga, kes nautis sõitu kui talle suusaprillid ette pandi. Peale lõunat tuli Kaire mudilastega koju ja Joonas sõitis Folgarida nõlvad läbi.

Ilmast ka. Siiamaani on olnud ainult päikesepaiste. Ei ühtegi pilve, ega tilkagi sademeid. Iseenest on see turisticole ju tore, Joonas tundis korralikust lumesajust isegi puudust. Probleem nimelt selles, et metsa all või siis ka Passo Groste kuru peale radadelt väljas lund oli, aga kuna tükk aega polnud midagi juurde sadand, siis see oli üsna kõva ja ebameeldiv koorik. Seega off-piste teema ei tulnud eriti kõne alla. Igal pool (rohkem kui mujul tavaliselt) olid ka off-pistet keelavad märgid.

03.02. Neljapäev

Jüri koos Kadri-Anni ja Kairega sõitsid Madonna nõlvadel. Joonas möllas mudilastega natuke Marilleva 1400-s ja tuli enne lõunat tagasi hotelli.

04.02. Reede












Sai tehtud mõned pildid ka meie hotelli eest. Kuna statiiv jäi suure pagasi tõttu kodumaale, siis tuli käepärastest vahenditest midagi valmis leiutada - suusakeppidest kolmjalg.

Viimane päev mäel. Tegime laskumistel mõned filmivõtted. Kaire sõitis lastega gondliga Marilleva 900-sse. Paraku oli Mezzana linnake gondlijaamast piisavalt kaugel, et jalutuskäiku sinna ete võtta.

Ilmaga oligi nii, et päike paistis kogu see aeg. Ei mäletagi, et sellist asja varem oleks olnud.

05.02. Laupäev

Takso Pick-up time oli 3:30. Peale kõikide kodinate peale laadimist ja hotelli receptionisse võtme ära viimist saime Marilleva 1400-st minema 3:50. Seekord sõitsime Milanosse Trento kaudu (rohkem kiirteed). Malpensa lennujaamas olime 7:30. Lennuk Tallinnasse väljus 10:15.

Väliööbimine

Öösel vastu tänast katsetasime Hannesega väliööbimist Kloostrimetsas oma salakohas. Laadisin kogu seljakoti täis magamiskotte ja -aluseid ning telgi muidugi ka. Tingituna selle talve suurest lumerohkusest oli kohustulik lisavarustus ka lumelabidas. Eelmisest aastast oli negatiivne kogemus kui telk sai visatud otse paksule lumele ning sisse hüpates see väga ebameeldivalt ära vajus. Nüüd siis sai paks lumi alt ära visatud ja pind oli hoopis siledam/mugavam. Magamiskotte oli meil kokku 4 tükki. 2 välimist panime lukuga kokku üheks (suvised, Comfort level +7C...+10C). Hannes magas omakorda hea Vaude koti sees (Comfort +3C...-2C). Minul oli mingi suvaline Rimi kott. Öösel hakkaski mul mingi hetk külm ja tõmbasin suusapüksid jalga. Eks telk on ka selline, mis pole otseselt taliööbimiseks mõeldud, aga tuule ja suure lumesaju (mis öösel oli päris tuntav) peab kinni. Vastavalt Suunto kella logile oli kõige madalam temperatuur telgis hommikupoole (-7C).

Kloostrimetsas

Selle hooaja pedaalimised lõppesid praktiliselt päeva pealt novembri lõpus kui lumi sadas maha väga konkreetselt. Ei olnud mingit vahepealselt sula. Kõik, mis sadas, jäi ka maha. Ja sademete seisukohalt on asi sama normaalses tempos jätkunud kuni sel nädalal tuli veel "tõsisem laks". Lumetorm Monika sulges Tallinn-Narva maantee Padaoru kandis ning ka mitmed muud kõrvalteed on vähemasti ratastel liikuvale transpordile läbimatud. Kuna eelmine aasta oli ka korralik lumi, siis oli raske uskuda, et 2x jutti sama teema jätkub. Joonase eelmise aasta investeering matkasuuskadesse on igatahes end juba ära tasunud - hetkel on see kõige optimaalsem liikumisvahend tööle ja koju.

Tohutu lumega kaasnevaid rõõme sai ka täna ka nauditud kui tegime perega väikese ringkäigu Kloostrimetsas. Joonas kasutas loomulikult oma 260cm matkasuuski, Kairel olid räätsad, Gerli magas seljakotis ja Hannes kasutas vaheldumisi kelku ning tatsas omal jalal. Hannese (mäe)suusad olid küll kaasas, aga ta keeldus neid jalga panemast.

Track

Tenerife 11.11-18.11.2010

11.11.

Lennuk väljus Tallinnast 16.30 (planeeritud aeg oli 16.15).

Maandumine Aeropuerto de Tenerife Sur 20.30. Kellaaeg on Eestiga võrreldes -2h. Asjatoimetustega läks lennuväljalt minema saamisega tükk aega. Kõigepealt vajas ambulantsi abi lennukis vanem naisterahvas, kelle tõttu ei lastud kõiki korraga lennukist välja. Autorendi tüüp oli ka pikalt peldikus, kelle tõttu passisime CICAR leti taga ca veerand tundi. Õnneks oli neil tellitud Opel Meriva asemel pakkuda sama hinnaga (229€, 6päeva) Volvo V50, millel on tuntavalt suurem pagasnik, kuhu meie nodi ilusti sisse mahtus. Saime minema ca 21.30. Enne kümmet olime juba Los Christianoses, kus passisime veel 25min enne kui majavalvur tuli ja meile apartemendi võtmed andis. Pakkisime lahti ja kiirelt magama.

12.11. Masca päev

Hommikul ei olnud suurt plaani tehtud. Välja vaadates tundus ilus ilm ja otsustasime Masca orgu minna. Samas tiirutasime linnas liiga kaua ringi otsides priimusele gaasiballooni ja püüdes bronnida paati tagasisõiduks Masca rannast. Kuna jõudsime suht hilja Los Gigantesesse, siis oli seal vastuseks, et laevad on juba täis ja tõenäoliselt me ka ei jõuaks viimase laeva peale. Suht lambist otsus oli see, et põrutasime ikkagi mäe otsa ja hakkasime sealt oru põhja poole kulgema, lootes, et mõni laev meid ikka peale võtab...

Gerli oli seljakotiga seljas, tal polnud eriti häda midagi. Hannese jaoks oli rada suhteliselt raske. Tal pidi hoidma käest kinni, et mitte igal sammul koperdada. Samas oli tal väga huvitav kivil-kivile hüpata. Mida allapoole me kulgesime, seda kahtlasemaks sai tõsiasi, et me ei pruugi laevale jõuda. Ühes punktis pidasime siis kinni ja tuli teha otsus, kas hakata minema kohe üles tagasi või minna ikkagi alla välja ja loota laevale pääsemist. Olime siis kulgenud ca 2,5h. Tuginedes meile vastutulijatele ja meist möödujatele oli alla minekut veel ca 1h. Meie puhul võis arvestada ca 1,5h. Suhteliselt kasutuks osutus ka gps (Garmin eTrex) asukoha määramisel. Muidu hästi toimiv mudel ei suutnud satelliite leida sügavas orus ning asukoht hüppas suures ulatuses siia-sinna. Arvestades meie kulgemise tempot oli alla jõudmine selline 50/50 variant ja laeva piletit meil ka käes polnud, siis otsustasime pöörata kohe otse ümber ja minna üles tagasi. Õnneks ei kujunenud ülesminek nii vaevaliseks kui esialgu tundus. Ka Hannes pidas hästi vastu ning tegi raja läbi täitsa omal jalal. Ühes punktis õnnestus meil teha ka ehtsat mägironimist. Olime raja valikul teinud väikse möödalaskmise ning liikusime oru põhjas nö „valel kaldal”. Kuna ei viitsinud jälle kõrgust kaotada ja allapoole kulgeda, tegime väikese shortcuti ja kulgesime üles otse vertikaalis. Koog Gerliga üles jõudes õnnestus Joonasel vöö pealt alla kukutada raadiosaatja. Õnneks jõudsime jälgida maandumise asukohta ja Joonasel oli siis võimalus teha veel üks alla-ja-üles ots (ilma ballastita, õnneks). Ilm oli kogu päeva soe ja päikesepaiseline.

13.11 El Teide

Saime reisukodust minema kl 9:04. Võtsime suuna Teide peale (blogi pildil on Teide mägi). Täiesti ebatavalisel kombel oli Teleferico (25€ üles-alla) juures vähe inimesi, seetõttu saime väga kiirelt mäe otsa. Ilmar võttis ühe otsa pileti (12,50€) ning hakkas üles jõudes matkarajal tammudes allapoole seiklema. Päris Teide tipp on gondlijaamast ca 200m ülespoole, aga sinna niisama ei lasta. Peab olema spets luba, mida kontrollis väravavalvur. Kuna meil seda ei olnud, siis tegime väikese tiiru viewpointi suunas, tegime kohustuslikud klõpsud ja sõitsime alla tagasi. Ilm üle 3000m oli üllatavalt soe, paras oli kulgeda lühikeses vormis. Pilved olid ca 1500m peal, üleval säras päike. Teide mägi, 3718m, on kogu Hispaania kõrgeim tipp.

Gondlijaamast sõitsime edasi Puerto de la Cruzi suunas. Jalutasime linnapargis ja sõitsime paari tunni pärast tagasi Teide kraatrisse, kus korjasime Ilmari peale. Ta oli vahepeal 11,4km mäest alla matkanud (1500m vertikaalis). Kui päeval oli ilm ilus ja päikesepaisteline, siis kella 16.30 paiku laskus kraatrisse suur udupilv ja ilm kiskus ka külmemaks. Pidades endid küll suurteks matkajateks „õnnestus” Kairel ja Joonasel kogeda ka miskit sorti kõrgmäestikuhaigust. Kuna hommikul kihutasime mere kõrguselt otse 3500m peale, siis andis mingil hetkel peavalu tunda. Tundub, et sellistel vetikaalsetel kulgemistel on väike aklimatiseerumise laager asja eest.

14.11 Lebotamise päev

Ilmar ja Kaire käisid hommikul turul, Joonas lastega möllas rannas. Peale lõunat vedelesime Parque Tropical II basseini ääres ja lugesime ajalehti. Ca 3 paiku otsustasime autoga natuke ringi sõita ja tutvuda, kus asuvad kohalikud teemapargid. Konstanteerisime fakti, et Jungle Parki võiks külastada. Kuna kell oli juba suhteliselt hiline ning lapsed jäid autos magama, siis sõitsime alla tagasi oceanico äärde, kus Ilmar ja Joonas tegid väikese snorgeldamise retke kohaliku clifi ääres. Kohtasime krabisid ja kalu igast sorti. Vesi oli 23C. Ilmar avastas, et (vist) rannas kadus ära tema rahakott, kus oli sees kogu kaasasolev raha, ID-kaart, jne. Raha oli (kahjuks) selleks hetkeks suhteliselt vähe kulutatud.

15.11 Loro Park

Sõitisme lääne poolt tiiruga põhjarannikule. Ilm kiskus erinevalt lõunapoolsest küljest vihmale. Kohustuslikud klõpsud Draakonipuu juures. Kaire külastas lastega ka Liblikate maja (8.50€, Hannes 5€). Edasi sõitisme Puerto de la Cruzi suunas Loro pargi poole. Loro autoparkla 2.40€, sissepääs adult 32€. Pargis kulus üsna palju aega huvitavate showde vaatamisele (merilõvid, delfiinid, vaalad) ning kogu pargile ei jõudnudki ühe päevaga tiiru peale teha.

Ilmar käis hommikul läbi kohalikust politseijaoskonnast, kust talle anti paber millega lennuki peale lastakse. Peale lõunat vallutas meie kodu kähistel oleva Guaza mäe (429 m).

16.11 Külastasime Jungle Parki (24€ adult) Arona lähistel. Tegemist oli ka loomapargiga analoogselt Lorole. Vaatasime papagoide šõud. Pargis oli ka huvitav seiklus- ja bobirada. Bobisõitu ei teinud (4€), aga Joonas lastega läbis edukalt seiklusraja.

Ilmar võttis ette matkaraja Arona-Adeje. Distants kujunes ca 20km päris tõsist tammumist.

17.11

Hommikul põikas Ilmar sisse kohalikku politseijaoskonda. Ning oh üllatust! Suures turistide rahakottide virnas leidus ka tema oma. Id-kaart ja autojuhiload olid ilusti olemas. Üks pangakaart oli siiski prooviks ära võetud.

Läksime kõik matkama Itonche kanjoni lähistele. Kuna valisime vale matkaraja, siis jõudsime väga ilusa vaatekohani, mis lõppes kõrge seina ja edasipääsmatu rajaga. Auto juurde tagasi tulles väsisid lapsed ära ja me uut marsruuti ei hakanud ette võtma. Istusime autosse ja sõitsime tagasi koju. Joonas ja Ilmar läksid snorgeldama koduranda, mis osutus väga huvitavaks. Laavavool merre oli kujundanud väga huvitavad veealused koopad, mis olid veepinnalt hästi näha. Kalasid oli ka igat sorti mida taga ajada. Hiljem jalutasime rannas ja lapsed käisid ka ujumas.

18.11

kl 5.20 autosse ja lennujaama. Lennuk väljus 7.10 (graafiku järgi kl 7)

Keila-Joa park

Täna sai üle pika aja jälle pedaalitud.
Kairel oli tantsupeo koolitus Keilas ja Joonas organiseeris end ajaviiteks koos lastega Keila-Joa kanti tiirutama.

Algatuseks sai sõidetud Keila HEJ juurde, kus sai siis natuke veeniret klõpsitud. Kuna ilm oli ilus, siis oli piirkond turistide ja kohalike poolt üsna üle rahvastatud. Samuti ununes koju statiiv, seetõttu häid kaadreid ei õnnestunud purki panna. Hannes leidis siiski endale põhitegevuse - kõik puulehed vajasid vette viskamist. Gerli magas autos kogu selle aja.
Peale ca 1-tunnist ringiuitamist joa ümbruses läks kõht tühjaks ja sõitsime Meremõisa RMK-sse suppi keetma. Peale kehakinnitust pani Joonas rattale käru taha ja võtsime uuesti suuna Keila-Joa parki. Rada on maastikurattaga sõitmiseks üsna põnev. Järelkäru koos lastega ratta taga takistas siiski üsna oluliselt seda põnevust saavutamast. Huvitaval kombel on käidud Keila juga kaemas mitmeid kordi, kuid siiani pole olnud viitsimist parki edasi jalutada. Jõe-äärsed rajad on väga vaheldusrikkad ja külastamist väärt.
Silla serval turnides pillas Hannes ühe oma mänguautodest jõkke. Vesi oli küll madal (külm ka igatahes!), kuid kuna kahe tuulepea kantseldamine nõudis oma, siis ei mallanud Joonas seda autot jõevooludest otsima minna. Kuna sügis on ilmutanud end täiel rindel, siis lastel oli väga lõbus möllata langenud puulehtede hunnikutes (mille nad ise kokku kuhjasid).
Tagasi Meremõisa poole sõitsime juba mööda maanteed.

Track

Paunküla MKA

Täna tekkis mõte minna rappa. Tükk aega sai vahitud kaarti ja oli kerge otsustusvõimetus kuhu täpsemalt. Kuna parajasti oli meie stardipositsioon Ülemiste keskuse juures, siis võtsime suuna piki Tartu maanteed Paunküla kanti. Kõigepealt tegime jalutuskäigu Siniallikate juurde, mis jäävad kohe Tartu mnt äärde. Mõned pildid ja siis edasi.
Paunküla MKA raba alal on mitmeid erineva suurusega järvekesi, kus on looduses liikujaile ka vastavad faciliteedid püsti pandud (RMK). Tegime väikese tiirukese lastega ümber Suur- ja Väike Kaksjärve. Lõunapausiks tegime tavapärast suppi (Salvesti Värskekapsaborš veiselihaga). Meile tundus paik ilusa vaikse kohakesena, eemal autodega ligipääsust (kuigi suhteliselt lähedal Tallinn-Tartu maanteele). Siiski otsustas üks seltskond oma LandCruiseriga (vana kooli mudel) otse "treppi" sõita ja oma šašljommid kotist välja tirida. Õnneks olime me just lahkumas.

Track