Kanuu Paide-Türi-Tori

Lihavõtted (22-23.04) möödusid kanuutades. Seekord sai ette võetud Pärnu jõgi. Matkagrupp koosnes seegi kord kahest ekipaažist: Kaire, Hannes ja Joonas ühes paadis ja Mario ja IlmarV teises.
Lähtekohaks sai valitud jalakäijate sild Paide tehisjärve lähistel. Korraks sai pilk peale visatud ka Sillaotsa teelt (Tallinna mnt-l), aga selles lõigus oli Pärnu j. üsna võsas. Kriileväljalt ca 4 pm alustades seevastu ei kohanud ühtegi takistust, kuna siit alates on jõgi mõlajate poolt väga kasutatav ja seetõttu ka vajalikes kohtades hooldatud (oksad ära lõigatud jms). Retk Türi suunas kulges üsna hea tempoga. Tegime vahepeatuse ka Veskisillal. Paisust alla sõites läksid Kaire ja Hannes maha, aga see polnudki väga vajalik, kuna nii suurt vett enam polnudki. Ilmar ja Mario sõitsid paisust alla nii, et esimene mees istus keskmisel kohal. Üsna pea jõudsime ka esimese päeva finišisse vahetult enne Türi linna piiri (monumendi juures). Siin regrupeerisime paatkonna, kus Mario ja Joonas jätkasid sõitu edasi ning Kaire, Hannes ja Ilmar suundusid kodu poole. Paide - Türi teekonnaks kujunes 18,4km, aeg ca 3h.
Paide-Türi track

Joonas ja Mario otsustasid edasi sõuda kuni viitsivad, et siis laagrisse jääda. Särevere silla juurest lahkudes oli kell juba 7.26pm (teemapildi EXIF), seega väga kaugele polnudki plaan jõuda. Sõudsime veel 10,2 km ja lõpetasime päeva suvalises metsatukas vahetult peale Jändja paisu ja silda. Enne pimedat saime telgi püsti ja õhtuhämaruses sussitasime lõkkel Nõo Jäägrivorsti.

23.04 (laupäeva) hommikul sai päris pikalt põõnatud. Kui kell 9.15 Joonas pea telgist välja pistis, siis esimene asi, mis jõelt vastu vilksatas, oli 2-ne süst, mis kiirelt mööda kihutas ja meid tervitas. See oli ainus sel jõel liikuv veesõiduk tol päeval, mida me nägime. Ise saime minema 10.30am paiku. Kurgjale jõudsime 12:30. Mingit erilist eesmärki sihtkoha suhtes ei olnud, samas jõe vool ja meie liikumiskiirus tundus olevat üsna hea. Seetõttu mõlkus meeles Türi-Tori kiirlaskumisüritus extended versioon. Kui eelpool nimetatud üritus on pikkusega 78km, siis Paide proloog pani meile ca 14km juurde. Nii see päevake vaikselt kulgeski kuni kl 7:03 pm mõlasidki Mario ja Joonas Tori silla alt läbi. Ehk siis teise päeva teekonnaks tuli u 64km ja aeg 8,5h. Kuna teekonna salvestusprogramm jupsis ja telefoni aku sai ka enne lõppu tühjaks (oleks pidanud öösel laadima, kuna selleks vajalik tehnika oli isegi olemas), siis tracki polegi siia lisatud. Olgu mainitud ka olulisemad veetakistused Türi-Tori lõigul:

• Üks suvaline sild Türi linnas (järgmine allavoolu raudtee sillast) - hästi madal, nii et alt läbi ei saa vähemasti kevadel.
• Laupa mõisa pais - mõnus kärestik: sõitsime üle, esimene mees sai natuke vett üle parda ja püksid märjaks
  
• Jändja pais - siin oli kaldal märk "ümbersõit" - see tähendab, et tõenäoliselt ka kajakimehed pidid sellest paisust oma paadi ümber vedama vältimaks püha Neptuni manu minemast.
  
• Kurgja - Sellest paisust kanuuga allasõit = enesetapp, vedasime ümber.
• Suurejõe pais (Vändra mnt sild) - sõitsime üle. See oli ainuke pais, mis paadipõhja korralikult kriipis. Õnneks hilisemal vaatlusel äramärkimist väärivat kahju siiski ei tekitanud.
• Pais ca 500m Vihtra sillast allavoolu - tegime eelnevalt luuret ja otsustasime paisust üle sõita, kusjuures esimene mees istus keskmisele kohale. Kanuu hüdrodünaamikast tingituna tõmbas vöör ikkagi paraja annuse vett sisse nii et see paadi koheselt üsna ebastabiilseks muutis. Mõlemad reisijad said korraliku annuse karastavat vett jalge peale. Potentsiaalne ümbermineku koht, mida meil õnnestus vältida. Tüürisime kanuu vaikselt kaldale ja viskasime vee välja.
• Vahetult enne Jõesuud - mõnusad kärestikud, vett üle parda ei visanud.
• Natuke peale Jõesuud ja veel mõned lõigud allavoolu - mõnusad kärestikud, vesi jäi nibin-nabin paadist väljapoole, loksumine kerges lainetuses.

Kindlasti annavad eri kanuu mudelid erinevaid tulemusi paisude ületamisel. Meil kasutuses olev mudel ei ole ses osas just kõige sobivam, kuna vöör on kitsas ja lõikab eriti sügavalt lainesse sisse, millega on tagatud korralik kogus vett ka kanuu sees.

Kanuu Atla

Täna sai avatud veespordi hooaeg. Sõitsime Atla jõel. Algus Atla mõisa lähedalt maantee sillalt kuni Selisse, suubumisel Keila jõkke. Meil oli 2 paatkonda. Sinises paadis olid Kaire, Hannes ja Joonas. Rohelises (G-Force) Jaak, Maret ja Mario. Raja esimesel kolmandikul oli kohati palju risu ees - pidi okste all end kokku pakkima. Paadist välja ja üle puude ei pidanud siiski ronima. Kohati oli vett nii palju, et jõe sängi asemel sõudsime mööda põldu. Umbes poolel maal (peale Härgla mõisa) sattus meile ette lagunenud sild, millest ei saanud alt läbi. Kuna paadid oli vaja veest välja tõsta, siis otsustasime teha ka juba lõunapausi.

Peale lõunat oli jõgi suhteliselt puhas ja seetõttu oli liikumiskiirus ka üsna hea. Peale Pirgu mõisa oli ees raja ekstreemses osa. Vahetult enne Pirgu tee silda oli ees korralik pais. Jaagu paatkond otsustas end märjaks kasta ja nad sõitsid paisust kolmekesi üle. Otse loomulikult kaasnes sellega korralik sukeldus ja paras vee kogus üle parda. Riided korralikult märjaks, aga uperkuuti minekut ei järgnenud, veel...

Kaire ja Hannes otsustasid siiski paadist välja tulla ja silla pealt pilti teha sellest kuidas Joonas üle paisu sõidab. Hoolimata sellest, et raskus oli vaid taga otsas, õnnestus ka Joonasel korralikult vee alla sukelduda, vt kõrvalolevat pilti. Kuna see pais koosnes päris suurtest vundamendiplokkidest, siis "õnnestus" Joonasel tagumise otsaga ühe otsa peale pidama jääda ja palju ei jäänud ka kägarast puudu (vaata blogi teemapilti). Sellise ukerdamisega sai paat ka natuke viga, mistõttu oli järgmisel päeval vaja EPOt segada ja natuke liimiga plätserdada. Peale silda tuli Joonas kaldale ja otsustas paadist vee välja kühveldada. Kui see oli tehtud, siis otsustasime, et Kaire ja Hannes hüppavad ka paati ja sõidame edasi. Just sel hetkel helistas Maret ja teatas, et neil juhtus see, mis statistiliselt on määratud juhtuma kõigil, kes vähem või rohkem (pigem rohkem) kanuusõitu harrastavad - uperpall. Teema oli selles, et nad ei visanud kohe peale Pirgu paisu paadist vett välja, mõeldes, et triivivad vabamasse vette ja teevad seda siis. Aga peale silda oli vesi püsivalt kärestikuline ja ühes kiiremas kohas olid 2 puud risti üle vee, millest üle ega ümber ei õnnestunud manööverdada. Mario sai tehtud oma esimese välisupluse - kõik allapoole lõuga said tunda kevadist jõevett. Jaak ja Maret said veidi vähem märjaks. Jaagul õnnestus siiski oma põlve korralikult väänata, kuna jalg takerdus miskit moodi kogu rüsinas. Allavoolu läks 1 mõla, Mario seljakott ja termos, mis vedelesid lahtiselt paadi põhjas. Ühesõnaga - klassikaline värk. Joonas tegi moblaga crash punktis ka lühikese videoklipi:


Peale telefonikõnet Maretilt oli Kairel koos Hannesega mõtekam minna treffpunkti mööda teed (ca 2km). Joonas sõitis hädalistele järgi. Sündmuskohal seadsime end korda. Maret läks ka tee peale, kuna ilma mõlata oleks kahekesi paadis jama tüürida. Joonas sõitis edasi koos Marioga ja Jaak tüüris üksi paati. Kogu lõigus Pirgu mõisast kuni Selini on Atla jõgi üsna kiire vooluga. Ka oli ees palju oksi, mille vahel tüürimine nõudis parajalt askeldamist.

Matka pikkus 16,7 km. Aega kulus ca 4h.

Track

Pedassaare

Täna tegime retke Pedassaarele. Joonas suusatas ees ja tõmbas nööriga Hannest järgi, kes oli ka oma suuskadega. Kuna Gerli jäi autos magama, siis jäi Kaire esialgu temaga mandrile. Sõitsime mööda Pedassaare idarannikut, mis varjas ära ilusti loodetuule. Võtsime sihi RMK metsamaja juurde. Kohale jõudes toimetasid seal mehed, kes vedasid kokku tormimurdu ja valmistasid ette lõkkematerjali. Ka metsamaja oli soojaks köetud, kuna üks grupp oli majakese kinni pannud.
Tegime suppi ja vahtisime lõket. Vahepeal oli ka Gerli üles ärganud ja Kaire hakkas meile vastu suunduma. Parasjagu platsilt lahkudes saabuski üks Audi mööda merejääd otse randa ja rahvas hakkas autost nodi saarele tarima. Natuke maad Hannesega tagasi suusatades saabus meile ka Kaire ja Gerli vastu ja siis suundusime kõik koos mandri poole tagasi. Ilm oli ilus, päikesepaisteline ja sai ka pilte klõpsitud.
Merel oli päris palju lohetajaid, kes siis lumelauaga mööda lumist jääd kihutasid.

Track

Aegna dessant

Nädalavahetusel tegime sõpradega matka Aegna saarele. Kuna ilm oli üsna tuuline ja Gerli natuke tõbine, siis Kaire jäi temaga mandrile.

Alustasime Rohuneemest (surfarite parklast) ja jalutasime otse üle jää Aegna sadama suunas. Osa grupi liikmetest kasutasid liikumiseks murdmaasuuski. Kuna jää oli üsna sile ja puhus ka paras taganttuul, siis oli minek päris eduline.
Aegna saarel oli ka teisi matkajaid ja seetõttu olid rajad ilusti sisse tambitud. Siiski oli suuskadega liikumine märksa edulisem, kuna ilma astudes kippus jalg tihti lumme vajuma.
Jalutasime piki Tagamaa teed Põhjasadama suunas, kus tegime ka supipausi.
Tagasiteel liikusime piki Külaniidu teed Looduskeskuse suunas. Sealt võtsime suuna Lõunaranda, kust liikusime juba jälle merejääle. Marsruudil möödusime ka Kräsuli saarest, mida mõned suusatajad ka "ära võtsid". Viimsi ps tipus oli üsna sile merejää, mille peal saanuks ka hästi uisutada.
Uisutajate asemel kohtasime aga bemmimehi, kes jää peal driftimist praktiseerisid. Autodesse tagasi linna poole sõites tegime ka Viimsi spaa külastuse, kus sai päeva jooksul tuules kangeks muutunud konte leotatud.
Aegna saare matkarajad on väga hästi tähistatud ning netis on ka hea info kaartide ja tutvustavate materjalide näol: www.aegna.ee

Track

Jäljelogiga juhtus järgmine teema: Kuna mu Nokia E52 oli remondis, siis koukisin sahtlipõhjast välja vana hea Magellani. See siis tilpnes matka ajal mul fotokoti küljes. Mingil hetkel juhtus aga selline lugu, et koti külge jäi tilpnema ainult patarei compartmenti tagakülg (see hoidis siis kruviga kogu ülejäänud gps-i). Õnneks kõndis Ando minust tagapool ja leidis täitsa lambist lume seest üles ka ülejäänud seadme. GPS küll töötas ilusti edasi aga kuna patareid ja kontaktid olid toredalt lumised ja märjad, siis otsustasin selle igaks juhuks välja lülitada ja kuivama jätta. Tagantjärele mõeldes sai konstanteeritud fakti, et see kruviga kinnitus kerib ennast lõpuks lahti kui seade sihitult vöö küljes tilbendab.

Logi näitas 7,1km ja üle mere tagasi oli veel 3,5 km(mõõdetud kaardilt). Kokku siis 10,6km

Marilleva, Itaalia 29.01-05.02.2011

29.01. Laupäev.
Lennuk kl 7.30 Estonian Air Tallinn-Milano. Suusakott 20€ ots.

Seekord siis selline pere-suusapuhkus: Kaire ja Joonas lastega ning Jüri oma tütre Kadri-Anniga. Transpordiks lennuk ja lennujaamast airport-transfer MB Viano.
Suusad kinnitasime otse katuseraami külge ja pakid viskasime pagassi. 6 inimest + driver mahtusid lahedalt.

Maandusime kl 9.30 Milanos. Peale natukest ajaveetmist pagasiootamisel saime Malpensa lennujaamast minema kl 10.15. Taksojuht Lorenzo tönkas ainult itaalia keelt.

Tundus, et ta ei olnud turiste mägedesse sõidutanud, sest ta sõitis navi juhendusel (mis teda 2x täiesti võssa juhtis). Airport transfer edasi-tagasi 714€.
Marilleva 1400-sse jõudsime kl 14:00. RCI reception office oli tol hetkel suletud, seetõttu viskasime asjad oma toa ukse taha, võtme saime kätte natuke enne kl 1500 ja siis saime kolida oma apartementi (Sole Alto).

Õhtupoolikul tutvusime piirkonnaga, Joonas ja Jüri käisid poes ja ostsid õlled ja muud kraami. Meie hotell asub otse mäe nõlva peal ca 1500m peal. Nagu nimigi ütleb on Marilleva 1400 keskus allpool koos liftijaamade ja poodidega. Seetõttu on võimalik keskusega ühenduda: a) Suuskadega alla ja suusalifiga üles. b) Meie hotelliku eest sõidab väike buss iga 15 min tagant, mis siis huvilisi alla või üles sõidutab. Esimene variant on väga mugav, kuna rada läheb otse suuskade hoidla kõrvalt. Teist varianti pruukisime lastega liikudes. Hotellikompleksis on ka väike ujumisbassein (hinna sees), kus peale mägede vallutamist saab oma konti leotada. Hoonete arhitektuuri silmitsedes jäi mulje, et kogu kompleks on ehitatud kuskil 70-ndatel. Täpselt samasuguse välisfassaadiga (küll teist värvi) on eesti inimesed tuttavad endise ETKVL-i hotelliga Tallinnas Narva mnt-l, mis nüüdseks on moderniseeritud. Kuigi välisilme on Sole Alto hotellil selline nagu ta on, siis apartemendis oli kõik vajalik olemas. Voodikohti oli kahel korrusel max 8-le inimesele.

30.01. Pühapäev

Joonas sõitis pool päeva oma radu, teises pooles püüdis natuke Hannesega tegeleda. Kuna Hannesele eriti õpetussõnad ei mõjunud, siis Joonas sõitis temaga gondliga üles ja kulges vaikselt mööda punast rada alla. Pikalt alla sahka lastes ja Hannest oma jalge vahel hoides said põlved ikka väga hullu vatti. Mäe peal pidi mitu korda pidi puhkama.

Jüri jagas Kadri-Annile õpetust Marilleva pugla mäel. Õhtul käisime kõik ujumas. Ujula kasutamine oli hotelli hinna sees.

31.01. Esmaspäev

Kaire sõitis Marilleva-Folgarida mäed läbi. Jüri ja Kadri-Ann triikisid Marilleva ülemise otsa siniseid radu. Joonas sõitis lastega gondliga mäe peale, kasutades Hannese piletit, mille eest tuli välja käia vaid deposiit 5€ (kui adult pilet olemas).

Mäpiletist veel niipalju, et saime kerge tünga, kuna arvasime end hästi itaalia keelt tundvat. Lolli peaga sai võetud Marilleva-Folgarida pilet+1 päev Madonnas. Oleks pidanud võtma siis a) ainult Marilleva-Folgarida või b) SuperSkiRama, kus olid mõlemad piirkonnad sees. Ühesõnaga, selleks, et hiljem ka 1 päev Madonnasse saada tuli 22€ välja käia. Hiljem aega surnuks lüües leidis Joonas ka inglisekeelse bukleti, kus see info oli lollidele turistidele (s.t non italianodele) selgeks tehtud.

6 päeva Marilleva-Folgarida 176€
6 päeva SuperSkiRama 224€

01.02. Teisipäev

Joonas sõitis Madonna di Campiglio nõlvad läbi. Jüri ja Kadri-Ann triikisid Marilleva-Folgarida nõlvu. Kaire möllas lastega reisukodus.

Tundus, et Marilleva-Folgarida on mingi piirkonna põhiline Ski Scuola, kus juba lasteaia rühmade kaupa on jõnglased nõlvadel. No neid oli ikka iseäranis palju. Tõenaöliselt teema selles, et ka nõlvad olid lastele parajad.

02.02. Kolmapäev
Tegime fotosessiooni päeva. Hommikul sõitsid Kaire, Jüri ja Kadri-Ann Monte Vigo otsa. Joonas sõitis hiljem mudilastega suusabussikuga gondlijaama. Ca kl 11 tõi Jüri Kaire käest mäepileti Joonasele alla vastu ja siis Joonas koos laste ja Jüriga sõitsid mäe otsa. Kuna gondel ei viinud päris tippu siis oli vaja ka tooliga sõita. Hannesele lükkasime siis suusad alla ja Gerli magas seljakotis. Sai hakkama küll sedamoodi. Hiljem tipust alla gondlijaama tulles sai Jüri ka proovida Hannese pidurdamist oma jalge vahel. See oli ikka päris karm. Kuigi nõlv oli suhteliselt lauge (märgistus oli siiski punane). Joonas kulges suuskadega ja Gerliga, kes nautis sõitu kui talle suusaprillid ette pandi. Peale lõunat tuli Kaire mudilastega koju ja Joonas sõitis Folgarida nõlvad läbi.

Ilmast ka. Siiamaani on olnud ainult päikesepaiste. Ei ühtegi pilve, ega tilkagi sademeid. Iseenest on see turisticole ju tore, Joonas tundis korralikust lumesajust isegi puudust. Probleem nimelt selles, et metsa all või siis ka Passo Groste kuru peale radadelt väljas lund oli, aga kuna tükk aega polnud midagi juurde sadand, siis see oli üsna kõva ja ebameeldiv koorik. Seega off-piste teema ei tulnud eriti kõne alla. Igal pool (rohkem kui mujul tavaliselt) olid ka off-pistet keelavad märgid.

03.02. Neljapäev

Jüri koos Kadri-Anni ja Kairega sõitsid Madonna nõlvadel. Joonas möllas mudilastega natuke Marilleva 1400-s ja tuli enne lõunat tagasi hotelli.

04.02. Reede












Sai tehtud mõned pildid ka meie hotelli eest. Kuna statiiv jäi suure pagasi tõttu kodumaale, siis tuli käepärastest vahenditest midagi valmis leiutada - suusakeppidest kolmjalg.

Viimane päev mäel. Tegime laskumistel mõned filmivõtted. Kaire sõitis lastega gondliga Marilleva 900-sse. Paraku oli Mezzana linnake gondlijaamast piisavalt kaugel, et jalutuskäiku sinna ete võtta.

Ilmaga oligi nii, et päike paistis kogu see aeg. Ei mäletagi, et sellist asja varem oleks olnud.

05.02. Laupäev

Takso Pick-up time oli 3:30. Peale kõikide kodinate peale laadimist ja hotelli receptionisse võtme ära viimist saime Marilleva 1400-st minema 3:50. Seekord sõitsime Milanosse Trento kaudu (rohkem kiirteed). Malpensa lennujaamas olime 7:30. Lennuk Tallinnasse väljus 10:15.

Väliööbimine

Öösel vastu tänast katsetasime Hannesega väliööbimist Kloostrimetsas oma salakohas. Laadisin kogu seljakoti täis magamiskotte ja -aluseid ning telgi muidugi ka. Tingituna selle talve suurest lumerohkusest oli kohustulik lisavarustus ka lumelabidas. Eelmisest aastast oli negatiivne kogemus kui telk sai visatud otse paksule lumele ning sisse hüpates see väga ebameeldivalt ära vajus. Nüüd siis sai paks lumi alt ära visatud ja pind oli hoopis siledam/mugavam. Magamiskotte oli meil kokku 4 tükki. 2 välimist panime lukuga kokku üheks (suvised, Comfort level +7C...+10C). Hannes magas omakorda hea Vaude koti sees (Comfort +3C...-2C). Minul oli mingi suvaline Rimi kott. Öösel hakkaski mul mingi hetk külm ja tõmbasin suusapüksid jalga. Eks telk on ka selline, mis pole otseselt taliööbimiseks mõeldud, aga tuule ja suure lumesaju (mis öösel oli päris tuntav) peab kinni. Vastavalt Suunto kella logile oli kõige madalam temperatuur telgis hommikupoole (-7C).

Kloostrimetsas

Selle hooaja pedaalimised lõppesid praktiliselt päeva pealt novembri lõpus kui lumi sadas maha väga konkreetselt. Ei olnud mingit vahepealselt sula. Kõik, mis sadas, jäi ka maha. Ja sademete seisukohalt on asi sama normaalses tempos jätkunud kuni sel nädalal tuli veel "tõsisem laks". Lumetorm Monika sulges Tallinn-Narva maantee Padaoru kandis ning ka mitmed muud kõrvalteed on vähemasti ratastel liikuvale transpordile läbimatud. Kuna eelmine aasta oli ka korralik lumi, siis oli raske uskuda, et 2x jutti sama teema jätkub. Joonase eelmise aasta investeering matkasuuskadesse on igatahes end juba ära tasunud - hetkel on see kõige optimaalsem liikumisvahend tööle ja koju.

Tohutu lumega kaasnevaid rõõme sai ka täna ka nauditud kui tegime perega väikese ringkäigu Kloostrimetsas. Joonas kasutas loomulikult oma 260cm matkasuuski, Kairel olid räätsad, Gerli magas seljakotis ja Hannes kasutas vaheldumisi kelku ning tatsas omal jalal. Hannese (mäe)suusad olid küll kaasas, aga ta keeldus neid jalga panemast.

Track