Paunkülas

Nädalavahetusel sai külastatud Paunküla looduskaitseala, mis asub Ardu lähistel vahetult Tallinn-Tartu mnt ääres. Parkisime auto Rõõsa järve ääres olevasse parklasse. Kuna maanteelt ei näita matkaradadele ühtegi silti, siis õnnestus esimesel korral tee otsast mööda sõita. Märksõnaks on Rõõsa järv, mille ääres asub täiesti tähistatud parkla ja matkaradade kaart. Rõõsa järve ääres asub ka talu, kus laupäeval oli ka palju rahvast pidutsemas. Kuna eelnevalt (3.okt 2010) olime juba siin piirkonnas matkanud, siis oli teada, et Suur-Kaksjärve ääres asub täiesti korralik RMK telkimisala. Kuna meil olid rattad kaasas, siis oli plaan sinna järve äärde ratastega minna. Joonas tegigi eelluuret ning vaatas platsid üle samal ajal kui Kaire lastega Rõõsa järve ääres suvitas. Suur-Kaksjärve ääres oli keset päeva üleval ka üks telk ja ka üks länkar jeep (SAABiga poleks sinna kohale saanud kuna tee oli üsna roopas ja kohati suured mudamülkad). Joonas otsustas kimada rattaga edasi Punamäe järve äärde, kuna legendi järgi pidi ka seal üks telkimisala olema. Soojärvede äärsed metsarajad kulgesid kitsastel kõrgendikel (nagu Kõrvemaal Jussi järvede juures) ning maastikurattaga oli siin lahe kimada. Kahjuks oli Joonas eelmisel päeval alla kruvinud just maantee jaoks sobivamad Schwalbe Marathonid (siledad) ning juurikate vahel ei olnud see just kõige õigem valik. Punajärve lähistele jõudes läks aga metsarada väga kitsaks, mis oli sobiv pigem jala matkamiseks ning seetõttu tuli otsus tagasi pöörata.

Rõõsa järve äärses parklas laadisime kogu matkavarustuse ratastele ning kulgesime kõik Suur-Kaksjärve RMK-sse laagrisse. Vahepeal oli ka võõras telk koos jeebiga oma pillid kotti pannud ja lahkunud. Õhtul käisime ujumas ja grillisime ning tegime jalutuskäigu laudteel raba peal.

Pühapäeva varahommikul hakkas täiega sadama nagu ilmateade oli ka lubanud. Kui vihmasadu kl 9 paiku väikese pausi tegi, tegime kiirelt hommikueine ja pakkisime asjad. Kui laager kokku sai hakkas uuesti täiega kallama nii et rattaga tuli auto poole juba lasuvihmas kulgeda.

Autoga tegime pärast ka ühe ringi ümber Paunküla veehoidla. Paunküla mõisa aed oli suletud ja sinna turiste tõenäoliselt ei oodata. Päratlõunal tagasi Tallinnas ja ülejäänud pühapäev oli täiesti mõttetu (vihma sadas non-stop).

Teemapildiks on seekord Rahkärv, eelmine kord sai tehtud pilt Suur-Kaksjärvest koos paadisillaga. Nüüd oli sildumiskoht kahjuks hävinenud ning seetõttu oli ka ujuma üsna ebamugav minna.

Garmini logist on näha metsarajad, mida mööda Joonas ringi sõitis:

Lahemaa rattamatk

Suve alguse esimene pedaalimisüritus sai tehtud lastega Loksa kandis. Reede õhtul tõmbasime linnast minema ja maandusime Viru raba lähistel Kalmeoja RMK-s. Mets oli õnneks rahvast tühi, peale meie telgi oli ka üks turistide matkabuss. Laupäeva hommikul keerasime pudru keresse ja alustasime matka Nõmmeveski suunas. Auto jätsime Viru raba äärde parkima. Nõmmeveskil tegime väikse jalutuskäigu ja enne edasisõitu ka supipausi (jällegi RMK lõkkeplats). Marsruut kulges edasi Joaveski-Tõugu-Vihasoo.

Vihasool oli ka mõttepaus edasise marsruudi osas. Kuna lapsed tahtsid jäätist ja vedur Joonasel kurk kuivas (ikka rohkem viimane probleem), siis sai peale Vihasood tehtud shortcut Loksale, kuna siiamaani ei olnud teele jäänud ühtegi külapoodi. Kui Loksal sai end tangitud ja jätsid sisse, siis oli mõte ikkagi Pärispea ps-le tiir peale teha. Loksalt saigi kurss Viinistusse võetud. Viinistus tegime sadamakõrtsis korraliku lõunapausi ja lapsed möllasid sadama muulil. Peale sööki ja puhkust tulime tiiruga Suurpea-Loksa-Kolgaküla tagasi auto juurde.

Distants 66,3 km

Nõmmeveski juga suvel



Track:

Kanuu Seli-Kohila

Kevadpühad sai veedetud kanuutades Keila jõel. Alustasime Seli mõisa juures ja mõlasime Kohilasse. Vahetult Seli suvilate taga oli jõgi üsna risune ja kiirevooluline. Veskipaisu juures tuli Kaire koos lastega maha ja Joonas sõitis paadiga üksi. Takkajärgi konstanteerides oleks võinud ka kõik koos üle sõita, kuna laine ei olnud väga suur. Edasi kulges jõgi üsna rahulikult ja lastega mõlatamiseks oli jõgi täitsa sobiv.

Vahetult enne Lohu mõisa tegime väikse söögipausi. Lohu mõisa pais oli ka üks vähestest kohtadest, kus reaalselt tuli paadist välja ronida, kuna sellest ei olnud eriti võimalik üle (alla?) sõita.

Peatuse tegime ka iidse Lohu linnuse juures. Üle jõe oli linnusesse pääsemiseks ehitatud korralik sild maanteelt tulijatele.

Kohilas tulime maha vahetult enne veskipaisu, kus oli olemas paatide maabumiseks korralik sillake.

Allpool olevas videos on näha, et veevool oli 1. mail päris korralik.



Distants 10,4km

Track

Paukjärve Suusamatk

Täna sai ette võetud suusamatk Paukjärve äärde mööda klassikalist marsruuti: Järvi järved - üle soo - Paukjärv. Lume paksus oli natuke alla põlve - seega tuli liikumiseks valida õiged abivahendid. Kaire ei viitsinud hommikul suusasaapaid otsida ja valis räätsad (vale valik). Joonas valis oma matkasuusad (õige valik), Gerli oli kelguga, Hannesel mäesuusad.

Esialgu oli idee, et Joonas tirib Hannest ja Kaire Gerlit. Probleemiks oli aga see, et räätsad vajusid mingil määral läbi lumekooriku ja tekitasid jäljed, kus kelk kaotas oma stabiilsuse ja kippus ümber minema. Siis vahetasid Hannes ja Gerli osad - Hannes püüdis suuskadega Kaire jälgedest mööda puigelda. Ka see trikk hästi ei õnnestunud ning aeg ajalt jäid suusad jälje ja lumekooriku vahele kinni. Seega tuli jällegi jooksvalt improviseerida: Joonas oli vedur, Gerli tema taga ning omakorda Gerli kelgu küljes oli ots mille taga rippus Hannes. Kuna suusad ja kelk ei vajunud läbi kooriku, siis sedasi liikumine oli päris tempokas - igatahes kiirem kui Kaire üksinda räätsadega.

Kuna Paukjärve torni valge katus oli kaugelt ilusti näha võtsime suuna otse sellele, ignoreerides tegelikku laudtee asukohta. Paraku ei leidnud me, ligemale jõudes, mäe juures kohe üles õiget teeotsa RMK kämpi, siis sai seal natuke liigselt kõrgusmeetreid läbitud.


Paukjärve ääres tegime suppi ja kinnitasime keha, ronisime ka torni. Tagasiteel sai kulgetud mööda laudtee asukohta ja seal kandsid räätsad ka märksa paremini kui ülejäänud raba peal (nagu näha ka teema pildilt).

Track koos piltidega

Videolõigus on näha, et Kairel oli räätsadega päris raske liikuda:

Austria suusareis - Zillertal Arena

07.02 Väljasõit Tallinnast.

Lennuki ametlik väljumine Münchenisse oli plaani järgi 6.45 am. Kuna ilmateenistuse andmetel oli Müncheni lennujaamas suur lume üleküllus, siis venis stardiaeg 30min. Enne maandumist tiirutasime linna koha veel ca 20 min. Seega hilines lennuk ca 1h. Kohvrid ja suusad saime kätte suht normaalse ajaga ning kohe tormasime S-Bahni jaama. Tormamisest hoolimata jäime napilt plaanikohasest rongist maha. Marsruut kulges siis S-Bahniga Ostbahnhof - Jenbach (Veneetsia rong) - Kaltenbach (Zillertalbahn). Kaltenbachi jõudsime ca 3.30 pm. Raudteejaamast reisukoju (Hnr 94) oli ca 500m. Kohvrite ja suusakottide vedimine läbi lumiste tänavate oli paras katsumus. Ühe korraga ei jõudnud kõike ära tõmmata. Õhtupoolikul tutvusime külaga, ostsime õlled ja mäepiletid (7 päeva 232€).

Bahn.de pilet 78€ edasi-tagasi

08.02. Triikisime Hochzillertal-Kaltenbachi nõlvasid.

Mäele minekul sõitis gondlijaama (ca 1km) meie maja juurest suusabuss. Tagasi kahjuks sellist teenust ei olnud. Ilmar katsetas koju jõudmist otse üle põllu, teised kõmpisid gondlijaamast suusad seljas.

09.02. Põhiliselt Hochfügenis. Ilmar tuli koju üle mägede suuskadega, ülejäänud istusid Hochfügenis suusabussile, mis toimetas inimesed Fügeni bahnhofi, kust rongiga koju sõitsime.

10.02. Penken. Sõitsime Zillertalbahniga Mayrhofenisse, kust gondliga tõusime Penkeni nõlvadele. Kõik sõitsid radu vastavalt oma võimetele. Ilm oli tipus üsna külm (-20C), seega sõideti põhiiselt madalamatel nõlvadel. Tagasi tulime Hippachi kaudu. Osa seltskonnast laskus alla gondliga, mõned valisid Skiroute'i, mis lõpus oli üsna ekstreemne. Sellega kaasnesid päris korralikult känsad.

11.02. Zillertal Arena.

Sõitsime rongiga Zell am Zillertali. Suusabussiga Rosenalmi jaama. Kuna ülemistel nõlvadel oli suur tuul ja ilm oli külm, siis üleminekunõlvad Gerlosele olid suletud. Kogu päeva sai siis sõidetud Rosenalmi nõlvasid. Rajal oli ka BMW sponsoreeritud slaalominõlvad, kus sai oma oskusi filmida ja hiljem netist vaadata. Joonas pani korraliku känsa lumelaudurite fun-parkis, kus parem labakäsi sai korraliku vigastuse. Õhtul käisime söömas maja kõrval asuvas pizzarestoranis.

12.02. Zillertal Arena.

Hommikul läbisime eelneva päevaga sama marsruudi. Reelika ja Gregory jäid Kaltenbachi nõlvadele. Kuna ilm oli üsna hea, siis ülejäänud võtsid ette matkamarsruudi üle Zilletal Arena. Kõik liftid töötasid. Kaur ja Ilmar tiirutasid läbi kogu Zillertal Arena. Joonas, Kaire ja Hannes püüdsid ka seda teha. Kuna Hannes kulges siiski tasa ja targu, siis paraku nad päris edasi-tagasi (Rosenalmi gondlijaama) ei jõudnud. Nad maabusid Gerlose keskuses, kust paraku oli just napilt suusabuss väljunud.

Kuna järgmise bussini oli pikk aeg passimist, siis sai kohvikus istutud ja mõned joogid võetud. Tagasi Kaltenbachi jõudes oli juba üsna pime.

13.02 Kaltenbach-Hochfügen

Joonas läks hommikul kohalikku traumapunkti vigastuse tõsidust kontrollima, teised läksid Kaltenbachi-Hochfügeni radadele. Traumapunktis tehti käest kaks pilti ning lühikese uurimise ning valuliku käe katsumise peale tõdes tohter, et ühes käelaba luudest on väike mõra sees. Siiski ei olnud olukord nii tõsine, et pidanuks kipsi panema. Korralik lahas siiski pandi. Arve 419,50€. Reisikindlustajale on see arve nüüdseks loomulikult esitatud. Edit: Kindlustuse ainuke küsimus oli, miks ma kohe laupäeval traumapunkti ei läinud. Piisas vastusest, et traumapunkt oli nädalavahetusel kinni. Kogu protseduur koos järjekorras ootamisega võttis vaevalt tunni ning õige pea tormas Joonas ka teistele mäele järgi. Nii palju see lahas siiski sõitmist segas, et kasutada sai vaid vasakut kätt (kepi hoidmisel). Lisaks pidi vahetama kindad ka Kauriga, kuna Joonase enda kinnas ei läinud kätte. Õhtul tulid Ilmar, Joonas ja Kaur koju otse üle põllu, kasutades Ilmari eelnevalt läbi proovitud rada.

14.02 Mayrhofen

Kuna Reelikal suusasaabas hõõrus ikka jubedalt ja sõita ei saanud, siis tema võttis vaba päeva ja jalutas Mayrhofeni linnakeses. Ülejäänud sõidsid Mayrhofeni radadel. Sai tehtud korralik suusapäev. Õhtupoolikul läksime bussiga Fügenisse veekeskusesse-sauna.

15.02. Pakkimine
Kuna eelmine päev läks pikale, siis pakkimise otsustasime hommikuks jätta. Kuna majaperemehega oli kokku lepitud, et peame lahkuma punkt kl 9, siis läks aeg päris kiirelt. Siiski jõudsime õigeks ajaks oma kodinatega uksest välja. Peremees oli veel nii lahke, et lubas kogu tavaari oma auto peale tõsta, millega ta selle raudteejaama transportis. Kuna meil oli plaanikohaselt natuke aega, siis jalutasime veel Kaltenbachi poekestes ja tegime mõned klõpsud Stephan Eberharteri Goldpiste all. Zillertalbahni peale sai mindud ca 11 paiku. Jenbachis ootasime Müncheni rongi ca tunnike. Lennujaama jõudsime suht varakult, aga nagu juba tulles, siis ka nüüd oli lennuplaanis viivitused ning Tallinnasse jõudsime peale südaööd.

Kuusepuu

Sügis on veninud liiga pikaks. Kui eelmisel aastal kattis sel ajal maad ammugi paks lumevaip, siis tänavu valitseb kõikjal veel rohelus. Kui päise päeva ajal peab pilti tegema välguga, siis võib eeldada, et päikest pole ka taevas näha.

Täna käisime Hannesega metsast kuusekest toomas (RMK-le moblamakse ilusti tasutud). Kuna vett on kõikjal ikka väga palju, siis jääb vaid loota, et selline kaamos kestab ka jõuludel ja on mõistlik hoopis kanuu välja ajada. Eks näis.

Kuusekese track:




Õhtul koukisime voodi alt Elinchromi D-Light'id välja ja lapsed said vähemasti palju nalja fotokaga pilte klõpsides, kuna tethered mode's (sellepärast ka juhe fotokast välja) hüppasid pildid kohe teleka ekraanile, kust tulemus kohe näha oli. Gerli käes olev juhtmega päästik on muide täiesti sam kompanovka, kuna EOS 450D remote trigger auk on standartne 2,5mm pistik (0,6€) ja sinna juhtme otsa on tinutatud suvaline (0,50€) kontaktlüliti. Välkude päästik hotshoe peal on siiski Elinchromi tehasetoodang. Setupisse on lisatud ka Metzi speedlight tausta taga, mille asukoht siiski ei olnud perepildil kuigi õnnestunud (väike päike Gerli peas). Ahjaa, Hannese käed on selja taga, kuna tema tahtis nuppu vajutada. Perepildid meil reeglina ei õnnestu.

Viimsi ps

Täna tegi Joonas lastega väikese rattatiiru Viimsi poolsaarel. Ilm oli väga vahelduv. Kuni supipausini oli täitsa OK, aga siis tuli korralik padukas. Lastel kärus polnud muidugi häda midagi, aga Joonas pidi kilepüksid ja kummikud jalga panema, et mitte läbimärjaks saada.
Rajast ka nii palju, et enamuses oli tegemist asfaldiga, aga metsalõik Kelvingi ja Rohuneeme vahel oli paras pähkel järelkäru tõttu. Kui vaadata logi, siis 16,5 kuni 17,5km lõigus oli tegemist kitsa metsarajaga, mis kulges vahetult mereäärse panga servas. See oli täis juurikaid ja mahakukkunud puid. Ilma käruta oleks tegemist päris laheda maastikuratta rajaga, aga suht lai käru takerdus kõiksugu takistuste taha. Lisaks muidugi paduvihmast märg soparada.
Kahjuks polnud blogisse panna ka paremat teemapilti, kuna...seda lihtsalt polnud. Peamise põhjusena võiks nimetada tehnilist probleemi, kuna vihmas ja märjas ei olnud eriti turvaline mitteilmastikukindat fototehnikat kasutada - vett sadas alla kõikjalt, kaasa arvatud kiivri päikesevarjult, mistõttu vesi ilusasti kaamerale ja objektiivile valgus. Samuti istusid modellid kärus vihmavarjus.